Fred Randver

Elu esimene maraton jääb alatiseks meelde. Eesmärk oli joosta alla nelja tunni. Finišis tundsin tõelist kaifi ja teadsin kohe, et see ei jää minu viimaseks maratoniks.

Üks maailma viiest suurest maratonist, kus igal aastal osaleb üle 40 000 jooksja. Samal maratonil jooksis ka tollase maailma tippmargi etiooplasest jooksulegend Haile Gebrselassie (2:03.59).

Oli väga kuum, üle 25 soojakraadi. Mulle meeldivad jahedamad ilmaolud.

Kõik oli ülivõrdes: ilus koht, sobiv ilm, hea seltskond ja isiklik tippmark.

Aeg ei olnud eesmärk. See oli lühike nädalalõpu reis koos hea sõbraga suure ajalooga linna osalemaks valgete ööde maratonil.

Mu unistus oli osaleda ühel maailma võimsamal jooksumaratonil. Etendus oli tõeline, kaasa elati kogu distantsil. Adrenaliin oli stardist alates nii üleval, et esimesed kilomeetrid jooksin plaanitust paarkümmend sekundit kiiremini. Mingil hetkel kalkuleerisin, et samamoodi jätkates lõpetan 3 tunni ja 15 minutiga. Ent reaalsuses sain 28 kilomeetri peal tunda, mida tähendab maratoni keeles „haamer”. See on hetk, kui liigud mööda ainult nendest, kes kõnnivad või raja ääres puhkavad ehk on oma võimeid sinust veelgi optimistlikumalt hinnanud. Kõik ülejäänud, kes on oma jõuvarusid targalt jaganud, jooksevad sinust mööda. Finišis olin alguses pettunud, aga lõppkokkuvõttes sain võimsa kogemuse. New Yorki läheks tagasi igal ajal.

Füüsiliselt üks raskeim, aga samas meeldejäävaim kogemus. Stardipunkt asus 1085 meetrit ja finišijoon 2582 meetrit üle merepinna, kokku tuli läbida 1944 tõusumeetrit. Kui esimene pool maratonist kuni kuulsa Zermatti suusakeskuseni tõusis „kõigest” 530 meetrit, siis maratoni teine ja jooksja jaoks kindlasti magusam pool juba 967 meetrit. Seda imekspandavam oli võitja aeg 3:09.34. Mismoodi? Kuidas? Tuleb tunnistada, et ükski kann õlut pole pärast maratoni nii hästi maitsnud kui Zermatti päikesepaistelises finišis 2600 meetri peal vaatega Šveitsi Alpide sümbolile, Matterhorni mäetipule.

Esimesel Tallinna maratonil tuli uus tippmark. Tallinna maratonil on kõik super, ainuke miinus oli kaks 21,1-kilomeetrist ringi. Ma ei ole ringide mees, seegi on aastatega selgeks saanud.

Mäletan, et hommik oli vihmane ja külm. Alustasin ettevaatlikult, et ilusasti jooksu sisse saada. Jagasin jõuvarusid mõistlikult ja uus tippmark oligi käes.

Oli väga kena päikesepaisteline ilm ning jooksjatele oli reserveeritud üks Pariisi, aga ka kogu maailma kuulsaimaid tänavaid Champs-Élysées. Selliseid hetki tuleb nautida! Pariisi maratonile tasus minna juba ainuüksi selle ilusa hommiku pärast.

Uus isiklik tippmark, kuid emotsionaalselt kõige raskem maraton. Kolm kuud hiljem lahkus raske haiguse tagajärjel siitilmast mu ema. Jooksin, et raskeid mõtteid eemale peletada.

Mentaalselt on see maraton olnud üks raskemaid, sest osalejaid on vähe ja need jagunevad rajale nii, et mingil hetkel ei pruugi Sa kedagi oma ees ega taga näha. Need kaks maratoni annavad hea ülevaate Eesti suvest: esimesel korral näitas termomeeter 6-7 kraadi sooja, puhus külm tuul ja sadas vihma; teisel korral tuli joosta ligi 30kraadises kuumuses. Eestis ongi ilmaga kaks varianti: kas see on hea või see on halb.


Kui nädal enne oli Šveitsis 20 soojakraadi, siis maratonihommikul oli maha tulnud lumi ja teekonda kattis paks udu. See oli maraton, kus hindasin oma võimeid liiga optimistlikult, asusin liiga optimistliku tempoga teele ja sain poolel teel korraliku haamri.

Eesmärk ei olnud aega joosta, vaid maraton läbida. Sain õppetunni: maratonile ei minda meelt lahutama! Maratoniks tuleb valmistuda ja katsumuseks nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis olla.

Eesmärk oli lihtne. Lihtsalt nautida ühte suurt jooksupidu. Valisin ühtlase tempo, millega algusest lõpuni joosta. Londoni maratonile on kõige raskem pääseda, sest jooksma pääseb vaid iga kuues registreeruja. Seega olin üks 42 000 õnnelikust. Huvitav fakt: maratoni ajal jooksin mööda 7 759 jooksjast ja minust jooksis mööda 799 inimest.